Anne Franki päevik

 

 

 

Autorid: Frances Goodrich ja Albert Hackett
Tõlkija: Liisi Erepuu
Lavastaja: Anne Velt
Kunstnik: Killu Mägi
Muusikaline kujundaja: Tobias Tammearu
Valguskujundaja: Karolin Tamm

Nimiosas Maria Liive.
Näitlejad: Kristjan Sarv, Liis Haab, Katrin Valkna, Mart Toome (Tallinna Linnateater), Miika Pihlak, Külli Reinumägi, Maarja Tammemägi ja Meelis Põdersoo (VAT Teater)

Esietendus 19.veebruar 2023 KUMU auditooriumis

 

 

 

 

“Anne Franki päevik” on lugu kõige tormilisemas kujunemis- ning kasvueas rõõmsa meelelaadi ja erksa hingega noorest neiust, kelle suureks saamise aastad langevad ajajärku, mil Euroopat valitses kurjus. Juudi rahvusest perekond, kes on juba varem Saksamaalt tagakiusamiste tõttu põgenenud ja leidnud endale uue kodumaa Hollandis, peab ka siin mõne aja pärast ellujäämiseks peitu pugema, sest kurjus valib oma ohvreid rahvuse järgi. Perekond Frankid ja mõned nende peretuttavad poevad salajasse pelgupaika, kuhu neil tuleb varjule jääda 2 aastaks ja kaheks kuuks (juuni 1942 – august 1944). Selles salajases paigas elatakse, tülitsetakse ja lepitakse, kardetakse ja armutakse. Lihtsalt elatakse, igatsetakse kodu ja turvalisust. Ja hoitakse elus lootust, inimlikkust ja püüdu ilu, headuse ning lihtsate asjade poole. “Me seisame siin silmitsi probleemidega, mida pole olnud ühelgi meievanusel. Ja kui viimaks arvad, et oled leidnud lahenduse, tuleb järgmine pauk! Pead uuesti otsast alustama!..” kirjutab Anne oma päevikus, püüdes toime tulla suurte küsimustega ja seda ajal, mil maailmas ideaale hävitatakse.

Anne Franki päevik on ajatu. See on kirja pandud Anne poolt 80 aastat tagasi, aga kõnekas ka täna. Võib olla just eriti praegu, mil taas maailmas toimub ehmatavaid sündmusi meist vaid tuhande kilomeetri kaugusel. Anne Frank pidas päevikut 1942. aasta 12. juunist 1944. aasta 1. augustini. Tema päevik ilmus raamatuna 1947. aastal ja seda on praeguseks tõlgitud vähemalt 60 keelde.

 

Mida on meil õppida Anne Frankilt?

Ene Andresson, Kadrioru Saksa Gümnaasiumi eesti keele, kirjanduse ja ajaloo õpetaja

Anne Franki kirjutatud päevik on vahetu ja avameelne vaade tagakiusatud sõjaohvri ellu läbi noore tüdruku silmade. Viies holokausti teema isiklikule tasandile, saavad lugejad paremini seostada oma arusaamu ja individuaalseid mõtteid tüdruku elu erinevate sündmustega. Tema detailiderohke päevik viib ainulaadsel viisil meid läbi ajamasina II maailmasõja õudustesse ja paneb loetule kaasa elama nii,  justkui elaksime läbi tema kõrval kõike juhtunut. Ta jagab oma sügavamaid tundeid ja unistusi, mis kõnetavad igat empaatiavõimelist inimest.

Läbi noore neiu silmade õpime tundma II maailmasõda ja holokausti, mis aitab meil mõista ajaloo mõju meie ühiskonnale ja just ajalooline taust on see, mis õpetab meil endist paremini aru saama ja maailmast meie ümber.  Anne päevik on üks neist raamatutest, mis võib avada täiesti uue perspektiivi elu tunnetamisele, see on siiras ja ajatu lugemine, raamat, mis võiks muuta ka vaenulikku suhtumist rahvuste suhtes.

Annelt oleks meil õppida oskust mitte alla anda. Ta oli alati positiivselt meelestatud, olgugi, et ka tema elas läbi kõiki hirmuäratavaid tundeid, mis sõjaga seotud – hirmu üksijäämise ees, pettumust, teadmatust ja segadust ning tegelikult on suur osa tema päevikust tulvil neid läbielamisi. Ometigi ei olnud tüdruk kurb, vaid ütles, et seni kuni on päike ja helesinine taevas, ei saa ta olla õnnetu – see näitab, kuidas oskas rõõmu tunda ja tänulik olla selle eest, mida tihti kiputakse võtma enesestmõistetavalt.

Võimalik, et ka praegu kirjutab mõni väike Ukraina tüdruk oma päevikut pommivarjendis ja kui ta on lugenud ,,Anne Franki päevikut’’, ehk on just see raamat talle inspiratsiooniks ja lootuskiireks, et üle elada kõige raskemad hetked.

 

Meil on õppida Annelt tänulik olemist selle eest, mis meil olemas on. Ühel päeval on sul toit laual ja võib tulla see hetk ekstreemolukorras, kus ka tükike leiba on kõigil jagamisel.

Võiksime õppida sellest raamatust oskust andestada. Vaatamata sellele, et natsiarmees hävitas II maailmasõja ajal miljoneid inimesi, ei vihanud Anne sakslasi nende rahvuse pärast.Ta uskus, et tegelikult on kõik inimesed oma põhiolemuselt head.

 

Me võime temalt õppida, et ükskõik, mida me läbi elame, jääb alati lootus ja usk oma unistustesse. Nii nagu tüdruk kaunilt kirjutas: „Ma ei mõtle kogu hädale ja viletusele, mis praegu on, vaid sellele ilule, mis veel alles on jäänud.”

 

  1. aasta ülemaailmne pandeemiline olukord ja praegused Ukraina sõja sündmused õpetavad meile, kui haavatavad me võime olla ootamatus olukorras, mil inimelud võivad rippuda kui juuksekarva otsas. Ja mis tegelikult loeb kõige rohkem, on ikkagi just need lihtsad ja väikesed asjad nagu meie lähedaste läheduses olemine, oma kallite inimeste kallistamine või lihtsalt võimalus värsket õhkugi hingata. Need väikesed asjad teevad meist inimlikud inimesed ja me ei mõista kui väga me neid igatseme, kuni meil ühel päeval pole enam võimalustki kõike seda head kogeda.

 

Me võiksime õppida Anne Frankilt teadlik olemist sellest, kui palju on meie elus juba olemas imelist ja hindamatut, ka sellist tunnetatavat ilu, mis silmalegi nähtamatu.